Vennaskond

Mõrtsukdaamid liikval hämaruses taas on tänavatel,
tänavatel laternate all
ja su hinge lahjast kaamest
verest luigekaela ümber,
kaela ümber neil on valge sall.
halisedes põrkad nende
teelt sa, allassoojast voodist,
voodist ronind , uneseane.
hüljatud ja mahajäetud
kurvad kujud jälitavad,
kuni patust ükskord taganed.
õhk täis õudseid naerukriiskeid,
õhk täis õudseid naerukriiskeid,
kättemaksukõu sul läheneb.
sinu jaoks need leebed neiud
külmil mõrkjail huulil laevad
juba brauningut hõbekuulil.
alles olid õrnad õied,
nüüd kui fuuriad jälitavad,
needes sind, käes verine kinzhall.
nagu rott sa sibad mustas
saterkuues, hõlmad lahti,
surmahirmus öisel tänaval.